Uudised
XV Eesti külade Maapäev toimub 17.-18. augustil 2024 Võrumaal
Maapäeva eesmärgiks on koondada maakondade külade esindajad, koostööpartnerid ja võimuorganid ühistesse mõttetalgutesse maaelu arendamise teemal. Maapäev toimub juba 15. korda ning seda korraldavad Külaliikumine Kodukant ja Võrumaa Arenduskeskus.
Seekordne Maapäev kannab üldnimetust “Vunki külale”.
17. augustil, kell 13:30 – 17:30, toimuvad Maapäeva raames Vunki Külale arutelud, kuhu on oodatud liituma ka kogukondade esindajad. Teemadesse registreerumine on avatud 1. juuli – 1. august 2024. Maapäeval osalemine, sh teemaaruteludesse registreerumine toimub Kodukandi liikmesorganisatsioonide vahendusel.
Vunki Külale on koosloomeline aruteluformaat, mille käigus seitse ärksameelset Võru maakonna küla võõrustavad külalisi üle Eesti ning otsivad ühiselt neid teadmisi, oskusi ja väärtusi – ellujäämise kunste – mis aitavad tulevikus seal paremini elada ja oma kultuurist kantuna paremat homset luua.
Maapäeval tulevad Võrumaa külades arutamisele teemad, mis on
- Aktuaalsed, teisisõnu just nende teemadega tegelevad täna meie külad, Võrumaal;
- Laiaulatuslikud ehk puudutavad ka teisi kogukondi mujal Eestis;
- Piisavalt keerulised, kus on vaja kahtlemata laiemat kaasamõtlejate ringi;
- Käivitavad kaasa mõtlema
Arutelusid juhivad kogukondades kohapealsed eestvedajad.
Vunki külale aruteluteemad
1. HAANIMAAL: Paigaidentiteedi ja põliskultuuri hoidmine
2024. aasta on kultuuririkkuse aasta, mis tutvustab Eestis elavate eri rahvaste mitmekesistkultuuri ja traditsioone ning Eesti unikaalseid kultuuriruume ja kogukondi. Kuigi erinäolisi kultuuriruume on meie aladel mitmeid, käsitletakse Eestis põlisrahvana üksnes eestlasi. See on tekitanud nii mõneski kogukonnas pahameelt, sest ÜRO hinnangul on oluline eelkõige põlisrahvaste enesemääratlus, mitte sisepoliitilised otsused mingi piirkonna keele või kultuuri erisuste kohta. Kui riik ei toeta meie kultuuripiirkondade enesemääratluspüüdlusi, tasub mõelda, mida saab kogukond ise ära teha selleks, et paigaidentiteet säiliks ning piirkonnale omane põliskultuur ka järgmistele põlvedele edasi saaks antud.
ARUTELUKÜSIMUS: Kuidas hoida paigaidentiteeti ja põliskultuuri kaasaegses Eestis?
- Kuidas hoida Eesti kultuurilist mitmekesisust?
- Kuidas tagada kultuuriruumide püsielanikele ääremaal hea ja jätkusuutlik elu?
- Kuidas saaks regionaalpoliitika toetada kultuurilise mitmekesisuse hoidmist?
- Kes määrab põlisrahva staatuse ja saatuse ning mida annab põlisrahvana tunnustamine?
Haanimiihhi nõvvokoda on vabatahtlik ühendus, mis koondab põlise Haanimaa väärtusi kandvaid mehi ning on aastaid tegelenud Haanimaa traditsioonilise eluviisi hoidmise ja pärimuskultuuri kandmisega. Ühenduse eesmärk on kaasa aidata rikka pärandkultuuri ja sügavalt juurdunud traditsioonidega Haanimaa uuele ärkamisele. Haanimiihhi nõvvokoda kogub ja jagab kogemusi, et elus hoida ja edendada omatarbelist majandamist, haani keelt ja kombeid, käsitööd ning traditsioonilist elulaadi. Samuti panustab nõvvokoda loodushoidu ja pühade paikade hoidmisesse ning taastamisse. Nõvvokua üks suundi on ka noorte kaasamine läbi erinevate tegevuste, et tutvustada ja taas ausse tõsta Haanimaa põliskultuuri ning elulaadi. 2009. aasta sügisel alustas Haanimiihhi nõvvokoja ja Võro Instituudi ühisel eestvedamisel tööd Eesti esimene keelepesa – omakeelne lasteaed. Haanimaa põlisrahva tunnustamise ja põliskeele hoidmise vajadus on elulise tähtsusega, et piirkond säiliks ja areneks kohalikele väärtustele ja traditsioonidele tuginedes.
Arutlema kutsub Haanimiihhi nõvvokoda ning arutelujuhid on Agu Hollo ja Triin Rõõmusoks
2. MEHKAMAAL: Kogukond, riik ja omavalitsus kui partnerid
Pärast haldusreformi 2017. aastal on mitmetes piirkondades üle Eesti kohapealsete teenuste maht üha vähenenud: suletud on raamatukogusid, koondatud kultuurikorraldajaid või noorsootöötajaid, vähendatud kooliastmeid või korraldatud iseseisvad koolid ümber õppekohtadeks. Elujõulistes piirkondades toimetavad tegusad ja ühtehoidvad kogukonnad
on mures, et peagi ei jäägi kohapeale praktiliselt enam avalikke teenusi alles ning pettunud, et otsused näivad sageli minevat kogukonnast üle. Eduka elu- ja toimekeskkonna loomiseks igas Eestimaa nurgas on vaja, et kogukond, riik ja kohalik omavalitsus leiaksid ühiselt lahendused, mis võtaks arvesse kõikide osapoolte vaadet ning peaksid üksteist arvestavat,
sisulist ja avatud diskussiooni.
ARUTELUKÜSIMUS: Kuidas olla kogukonnana arvestatav partner KOVile ja riigile?
- Kuidas hoida kogukonda ilma kohapealsete teenusteta?
- Kuidas tagada hea elukeskkond ka ääremaal?
- Kuidas teha nii, et elu ääremaal ei hinnataks ainult exceli järgi?
- Mida on vaja selleks, et riik, omavalitsus ja kogukond omavahel head koostööd teeksid?
Mehkamaa kogukond on Eesti kõige lõunapoolsem piirkond ning hõlmab endise Mõniste valla 17 küla, kus elab ca 750 inimest. Haldusreformi järel liideti Mehkamaa Rõuge valla koosseisuga, pärast mida on piirkonnas suletud mitmeid teenusi (suletud üks raamatukogu ja vähendatud teise tööaega viielt päevalt ühele, kohapeal pole kultuurikorraldajat ega noorsootöötajat, iseseisev kool muutub 2024. aasta sügisest ühendkooli õppekohaks).
Tegusas kogukonnas toimetab hulk aktiivseid vabaühendusi, kes teevad omavahel tihedat koostööd. Lisaks omavalitsuse poolt pakutavatele teenustele (raamatukogu, rahvamaja, lasteaed, kool, noortekeskus, hooldekodu, erihoolekande teenused jne) on kohapeal riiklik päästekomando ja muuseum. Samuti panustavad piirkonna arengusse hulk tuntud ettevõtteid (nt Metsavenna Turismitalu, Metsavenna meierei, Saru Lauavabrik OÜ jt).
Arutlema kutsub Mehkamaa kogukond ja arutelujuhid Katrin Roop ja Kristel Varusk!
3. NURSIS: Kaasamine 2.0 – noored!
Noorte kaasamine vabaühenduste (nt külaseltside) tegevusse on kahtlemata üks keeruline missioon, eriti pidevalt muutuvates oludes. Eestis on noorte osalus kogukondlikus elus Euroopa Liidu keskmisest väiksem (Vabatahtlikus elus osalemise uuring, 2018), aga just tänased noored on meie tulevikuperspektiivide eksperdid ning atraktiivset elu- ja toimekeskkonda tuleb tingimata luua just nendega koos. Üle Eesti on mitmed kogukonnad murelikud, et pealekasvav põlvkond ei tunneta enam tugevat sidet oma kodukohaga ega näi soovivat enam ise oma elukeskkonda panustama. Selleks, et inimene oleks valmis vabatahtlikult oma kogukonnas tegutsema ning looma sinna tulevikus kodusid, vabaühendusi ja ettevõtteid, peab ta aga kindlasti saama kogukonnas mõtestatult ja enda jaoks olulistel teemadel kaasa rääkida, ennast teostada ja otsuseid mõjutada.
ARUTELUKÜSIMUS: Kuidas kasvatada noortes kogukonnatunnet ja panustamistahet?
- Kuidas tekitada ja kasvatada nooremas põlvkonnas kogukonnatunnet ja soovi ise oma kogukonda panustada?
- Kuidas jõuda päriselt noorteni ja mõista nende maailma?
- Millist keskkonda on vaja luua noorte osalemiseks ja nende ideede toetamiseks?
- Milline on lapsevanema roll noore kogukonnatunde ja panustamistahte kujunemisel?
- Milleks peavad täiskasvanud valmis olema noori kaasates?
MTÜ Nursi Tegusad on tegutsenud alates 2021. aastast eesmärgiga hoida elu Nursi külas, arendada ja edendada külaelu ning kaasata arengusse küla nooremat põlvkonda. Nursi kogukond on viimased kaks aastat elanud väga pingelistes oludes, mis on kohalikes tekitanud hirmu selle ees, kas ja kuidas elu siin piirkonnas üldse püsima saab jääda. Kogukonnaliikmete aktiivsus on seetõttu pisut raugenud, kuid eriti paistab silma just noorema põlvkonna vähene tahe olla osa ja anda oma panus kohaliku elu arengusse.
Arutlema kutsuvad MTÜ Nursi Tegusad ja arutelujuhid Katrin Tamberg ja Sirje Saarniit!vad
4. OBINITSAS: Turismi mõju kohalikule kultuurile ja kogukonnale
Eestit külastavad välisturistid jätavad suurema osa oma rahast peamiselt linnadesse, eeskätt Tallinna, kuigi meie erinevates maapiirkondades on palju kasutamata potentsiaali: kaunis loodus ning mitmekesine ajaloo- ja kultuuripärand. Kõige tuntum pärandipiirkond on pärandturismi uuringu järgi Setomaa, mis on seni suutnud alles hoidnud hulga kohaliku kogukonna jaoks traditsioonilisi, aga väliskülaliste jaoks eksootilisi ja erilisi kombeid. Kuigi turistid toovad vastuvõtvatele piirkondadele arenguks vajalikku raha ning pakuvad kohalikele teenimisvõimalusi, mõjutavad nad paratamatult ka kohaliku kogukonna eluviisi ning
kiirendavad traditsioonide muutumist vastavalt nõudlusele.
ARUTELUKÜSIMUS: Kuidas müüa kultuuri, aga kogukonda mitte maha müüa?
- Kuidas säilitada turistidele avatud kogukonnana oma identiteet ja hoida osad sündmused üksnes omadele?
- Kuidas hoida kohaliku inimese turvatunnet, samas olla maailmale avatud ja väljastpoolt raha vastu võtta?
- Kuidas võõra huvi võib toetada kohalike kommete hoidmist?
- Kuidas tõsta külaliste kombeteadlikkust?
- Kuidas luua ja hoida dialoogi kogukonna ja turismiettevõtjate vahel?
Obinitsa on vana seto küla, kus on üle tuhande aasta paiga peal elatud. Külas asuvad nii ligikaudu 1500 aastat vanad kääpad, tsaariaegne ja 1952. aastal valminud kirikuhoone ja 21. sajandil taastatud tsässon kui ka nõukogudeaegsed korterelamud ning sovhoosikeskuse tootmishooned. 1963. a valminud koolihoones asub nüüd Obinitsa külakeskus ning
kunagises lasteaias puhke- ja majutusasutus Obinitsa puhkekeskus. Paisjärve kaldanõlval on seto lauluemadele pühendatud monument ning vana kool-kirik, mis 2023. aastal renoveeriti uueks Ilmaveere Keskuseks.
Obinitsas on aktiivne kogukond ja palju kultuurikandjaid, kultuuriga seotud ettevõtteid ja asutusi. 2015. aastal oli Obinitsa soome-ugri kultuuripealinnaks. Obinitsa ja naaberkülade elu edendamiseks asutati 2023. aastal Obinitsa Külade Selts. 2024. aasta kevadel avati Obinitsas Ilmaveere restoran ja hotell ning augusti algul toimub Obinitsas Seto kuningriigipäev. Juba 20 aastat on Setomaal tegutsenud piirkondlik katusorganisatsioon MTÜ Setomaa Turism.
Arutlema kutsub Obinitsa kogukond ja arutelujuhid Mall Hadje ja Marta Vaidla!
5. MIKITAMÄEL: Vallakeskusest külakogukonnaks
Pidevalt vähenev rahvaarv maapiirkondades ja aastate eest läbiviidud haldusreform on jäädavalt muutnud paljude piirkondade olemust. Mitmed endised vallakeskused on oma senise tähenduse kaotanud ning ühes teenuste kadumisega on kadunud ka osa paigatunnetusest, identiteedist. Kui varem oli elanikule vajalik teenustepakett kohapeal tarbimiseks, siis nüüd tuleb neid luua, kui varem oli vallakeskuse elu struktureeritud ja juhitud erinevate asutuste poolt, siis nüüd tuleb ise organiseeruda. See eeldab muutusi hoiakutes, vaatenurkades ja tegutsemisviisides. Kuidas teha seda targalt, nii, et muutused toidaksid kogukonnatunde kasvatamist ja piirkonna arengut?
ARUTELUKÜSIMUS: Kuidas suured muutused kogukonna kasvatamise eesmärgil tööle panna?
- Kuidas äratada tarbijates looja? Kuidas kujundada tarbimishoiakutest loomiskultuur?
- Mida magalarahvas üldse tahab või vajab
- Kuidas külakogukondade juhtimist arendada? Et üks “hull” ära ei väsiks.
- Kuidas jõuda kaasaegse juhtimiskultuurini külaühiskonnas või endises vallakeskuses?
Mikitamäe kogukond on usalduslike suhete loomise ja koostöös toimetamise teekonna alguses. Mikitamäe on 2017 a. haldusreformi järgselt Setomaa valla suurim küla (suurusjärgus 257 elanikku). Olles enne reformi Mikitamäe valla keskus, lisaks on toimunud muutusena liigutud Põlva maakonna koosseisust Võru maakonna koosseisu. Külas on viimastel aastatel aktiivselt külaplatsi arendanud, erinevaid sündmusi korraldanud, projektide esitamisega ideedele rahastust otsitud.
Arutlema kutsub MTÜ Tegus Mikitamäe ja arutelujuhid Kairit Kõiv ja Maivi Laar!
6. URVASTES: Kas sotsiaalne ettevõtlus on vaeva väärt?
Eesti maapiirkondades on kogukonnateenuste pakkumisel ja vaba aja veetmise võimaluste loomisel oluline roll tegusatel külaseltsidel, kes on leiutanud nutikaid sotsiaalse ettevõtluse viise omatulu teenimiseks, et seltsimaja üleval pidada ja kogukonnale olulisi tegevusi ja teenusi korraldada.
Pikemat aega tegutsenud seltsidel on vabatahtliku töö ja suure pingutuse tulemusel tänaseks loodud teatav finantsvõimekus ja suutlikkus teenida omatulu, mis on aga kaasa toonud ootamatu probleemi: omavalitsused vähendavad tublide MTÜ-de toetusi, sest külaseltsidel läheb majanduslikult “liiga hästi” ja eeldatakse, et nad saavad ise hakkama. Sotsiaalse ettevõtluse kontseptsioon ei ole täna veel igal pool selge ning sageli ei taju otsustajad, et omatulu kasutatakse kogukonnaliikmete vajaduste täitmiseks.
ARUTELUKÜSIMUS: Kui palju maksab üks kooskäiv kogukond?
- Kuidas külaseltsi võimekuse kasv ei tooks kaasa KOVi toetuse vähenemist?
- Kuidas harida otsustajaid ja kogukonda sotsiaalse ettevõtluse teemal?
- Kes vastutab ja maksab kogukonnateenuste ja vaba aja veetmise võimaluste loomise eest?
- Kuidas suurendada omatulu teenivate külaseltside nähtavust?
- Kuidas suurendada usaldust kogukonna ja omavalitsuse vahel?
Urvaste Külade Selts veab eest Urvaste Seltsimaja tegevust ning on Eestis silma paistnud aktiivse omatulu teenimise ja toodete müügiga. 1997. aastal asutatud Urvaste Külade Seltsi eesmärk on hoida elus kohalikke traditsioone ning pakkuda omakandi inimestele huvitavat tegevust ning võimalusi arendada oma oskusi. Meie põhiliseks tegevuspiirkonnaks on
Urvaste kandi külad (Urvaste, Ruhingu, Kirikuküla ja Koigu).
Külaselts on üle-eestilist tuntust kogunud omavalmistatud kamadega, valmistame käsitööšokolaade. Kogukonna jaoks korraldame iga-aastaselt Urbanipäeva laata. Seltsi põhiliseks tegutsemiskohaks on Urvaste seltsimaja, kus käivad regulaarselt koos kohalikud naised, korraldatakse käsitöökursusi, peetakse pidusid, on vajaduspõhine pediküüriteenus, pesupesemise teenus, hoitakse au sees toidutraditsioone ning kombeid. Oluline rahvamagnet on Külakino.
Arutlema kutsub Urvaste Külade Selts ja arutelujuhid Karille Bergmann ja Airi Hallik-Konnula!
7. NAVIL: SEENIORITÖÖ KOGUKONNAS
Ühiskond tervikuna, ühes maapiirkondade väiksemate kogukondadega liigub suure sammuga vananeva rahvastiku suunal. Kuuleme ikka ja jälle, et “sinna külasse pole enam õieti kedagi jäänudki! Mõni üksik suits veel metsanukas on!” Ja siia juurde tuleb meil kõrvutada paratamatult teema vanemaealiste üksildusest, mis on pidevalt kasvav trend ning koormab sotsiaaltöötajaid, vanemaealiste lapsi, kõige enam aga vanemaealisi endid.
Kogukond ja selle tugi näib olevat esmane abi üksilduse leevendamiseks, aga kuidas ikkagi? Vaadates vanemaealiste aktiivsust ja tegutsemist, näeme üsna sageli, et toimivad traditsioonilised lauluringid, tantsuringid. Need, mis aitavad säilitada küll kultuuri ja laulu, tantsurõõmu, kuid tuleb tunnistada, et ei sobi sugugi kõigile. Ega vanemas eas huvidering ja tegevuste ampluaa ainult kahe tegevuse peale ei kitsene. Arutleme, kuidas kogukond saab siin üksinduseriske ennetada ja leevendada, teha Eesti küladest maailma parimad paigad, kus vanemas eas elada. Linnarahvas ju ometi seda on soovinud- “pensionieas kolin maale elama!”.
ARUTELUKÜSIMUS: Kuidas kogukond leevendab vanemaealiste kõrvalejäetust ja üksinduseriski?
- Kas kõik seeniorid peaksid käima huviringides, et üksindust leevendada?
- Milline lähenemisviis sobib vanemate meeste aktiivseks kaasamiseks?
- Mil viisil köita ja haarata neid, kelle üksindusriski jäämisest kujuneb terviserisk?
- Kas tõesti peab kogukond ka tõsist sotsiaaltööd tegema hakkama?
Navi külas toimib tegus kogukond, mis toimib ergutab Navi küla ja lähima piirkonna kultuuri- ja spordielu ning loob õppivat kogukondlikku tunnetust läbi erinevate ettevõtmiste. Uue tegevussuunana oleme käivitanud seeniortöö suuna. Selleks, et vanemaealised oleksid kambas, saaksid panustada ja olla osa erinevatest ettevõtmistest, mis toetavad mälufunktsioonide säilimist, sotsiaalset kaasatust ning tervislikke eluviise (nii liikumise kui vaimse tervise mõttes). Nii veame juba kolmandat aastat eest Väärikate Ülikooli Võrumaal koostöös Tartu Ülikooliga ning otsime teadlikult erinevaid lähenemisviise seenioritöö
ergutamiseks kogukonnas.
Arutlema kutsuvad MTÜ Navi Külaselts ja arutelujuhid Maiki Park ja Mai Timmi.
Lisainfo: Külli Pann, tel 5646 2692, kodukant@kodukant.ee
- 29. Jun 2024
#külaliikumine #kodukant
Kogu Eesti peab elama!
Külaliikumine Kodukant