XV Eesti külade Maapäev toimub 17.-18. augustil 2024 Võrumaal
Uudised XV Eesti külade Maapäev toimub 17.-18. augustil 2024 Võrumaal Maapäeva eesmärgiks on koondada maakondade külade esindajad, koostööpartnerid ja võimuorganid ühistesse mõttetalgutesse maaelu arendamise teemal. Maapäev toimub juba 15. korda ning seda korraldavad Külaliikumine Kodukant ja Võrumaa Arenduskeskus. Seekordne Maapäev kannab üldnimetust “Vunki külale”. 17.augustil, kell 13:30 – 17:30, toimuvad Maapäeva raames Vunki Külale arutelud, kuhu on oodatud liituma ka kogukondade esindajad. Teemadesse registreerumine on avatud 1. juuli – 1. august 2024. Maapäeval osalemine, sh teemaaruteludesse registreerumine toimub Kodukandi liikmesorganisatsioonide vahendusel. Vunki Külale on koosloomeline aruteluformaat, mille käigus seitse ärksameelset Võru maakonna küla võõrustavad külalisi üle Eesti ning otsivad ühiselt neid teadmisi, oskusi ja väärtusi – ellujäämise kunste – mis aitavad tulevikus seal paremini elada ja oma kultuurist kantuna paremat homset luua. Maapäeval tulevad Võrumaa külades arutamisele teemad, mis on Aktuaalsed, teisisõnu just nende teemadega tegelevad täna meie külad, Võrumaal; Laiaulatuslikud ehk puudutavad ka teisi kogukondi mujal Eestis; Piisavalt keerulised, kus on vaja kahtlemata laiemat kaasamõtlejate ringi; Käivitavad kaasa mõtlema Arutelusid juhivad kogukondades kohapealsed eestvedajad. Vunki külale aruteluteemad HAANIMAAL: Paigaidentiteedi ja põliskultuuri hoidmine aasta on kultuuririkkuse aasta, mis tutvustab Eestis elavate eri rahvaste mitmekesistkultuuri ja traditsioone ning Eesti unikaalseid kultuuriruume ja kogukondi. Kuigi erinäolisi kultuuriruume on meie aladel mitmeid, käsitletakse Eestis põlisrahvana üksnes eestlasi. See on tekitanud nii mõneski kogukonnas pahameelt, sest ÜRO hinnangul on oluline eelkõige põlisrahvaste enesemääratlus, mitte sisepoliitilised otsused mingi piirkonna keele või kultuuri erisuste kohta. Kui riik ei toeta meie kultuuripiirkondade enesemääratluspüüdlusi, tasub mõelda, mida saab kogukond ise ära teha selleks, et paigaidentiteet säiliks ning piirkonnale omane põliskultuur ka järgmistele põlvedele edasi saaks antud. ARUTELUKÜSIMUS: Kuidas hoida paigaidentiteeti ja põliskultuuri kaasaegses Eestis? Kuidas hoida Eesti kultuurilist mitmekesisust? Kuidas tagada kultuuriruumide püsielanikele ääremaal hea ja jätkusuutlik elu? Kuidas saaks regionaalpoliitika toetada kultuurilise mitmekesisuse hoidmist? Kes määrab põlisrahva staatuse ja saatuse ning mida annab põlisrahvana tunnustamine? Haanimiihhi nõvvokoda on vabatahtlik ühendus, mis koondab põlise Haanimaa väärtusi kandvaid mehi ning on aastaid tegelenud Haanimaa traditsioonilise eluviisi hoidmise ja pärimuskultuuri kandmisega. Ühenduse eesmärk on kaasa aidata rikka pärandkultuuri ja sügavalt juurdunud traditsioonidega Haanimaa uuele ärkamisele. Haanimiihhi nõvvokoda kogub ja jagab kogemusi, et elus hoida ja edendada omatarbelist majandamist, haani keelt ja kombeid, käsitööd ning traditsioonilist elulaadi. Samuti panustab nõvvokoda loodushoidu ja pühade paikade hoidmisesse ning taastamisse. Nõvvokua üks suundi on ka noorte kaasamine läbi erinevate tegevuste, et tutvustada ja taas ausse tõsta Haanimaa põliskultuuri ning elulaadi. 2009. aasta sügisel alustas Haanimiihhi nõvvokoja ja Võro Instituudi ühisel eestvedamisel tööd Eesti esimene keelepesa – omakeelne lasteaed. Haanimaa põlisrahva tunnustamise ja põliskeele hoidmise vajadus on elulise tähtsusega, et piirkond säiliks ja areneks kohalikele väärtustele ja traditsioonidele tuginedes. Arutlema kutsub Haanimiihhi nõvvokoda ning arutelujuhid on Agu Hollo ja Triin Rõõmusoks MEHKAMAAL: Kogukond, riik ja omavalitsus kui partnerid Pärast haldusreformi 2017. aastal on mitmetes piirkondades üle Eesti kohapealsete teenuste maht üha vähenenud: suletud on raamatukogusid, koondatud kultuurikorraldajaid või noorsootöötajaid, vähendatud kooliastmeid või korraldatud iseseisvad koolid ümber õppekohtadeks. Elujõulistes piirkondades toimetavad tegusad ja ühtehoidvad kogukonnadon mures, et peagi ei jäägi kohapeale praktiliselt enam avalikke teenusi alles ning pettunud, et otsused näivad sageli minevat kogukonnast üle. Eduka elu- ja toimekeskkonna loomiseks igas Eestimaa nurgas on vaja, et kogukond, riik ja kohalik omavalitsus leiaksid ühiselt lahendused, mis võtaks arvesse kõikide osapoolte vaadet ning peaksid üksteist arvestavat,sisulist ja avatud diskussiooni. ARUTELUKÜSIMUS: Kuidas olla kogukonnana arvestatav partner KOVile ja riigile? Kuidas hoida kogukonda ilma kohapealsete teenusteta? Kuidas tagada hea elukeskkond ka ääremaal? Kuidas teha nii, et elu ääremaal ei hinnataks ainult exceli järgi? Mida on vaja selleks, et riik, omavalitsus ja kogukond omavahel head koostööd teeksid? Mehkamaa kogukond on Eesti kõige lõunapoolsem piirkond ning hõlmab endise Mõniste valla 17 küla, kus elab ca 750 inimest. Haldusreformi järel liideti Mehkamaa Rõuge valla koosseisuga, pärast mida on piirkonnas suletud mitmeid teenusi (suletud üks raamatukogu ja vähendatud teise tööaega viielt päevalt ühele, kohapeal pole kultuurikorraldajat ega noorsootöötajat, iseseisev kool muutub 2024. aasta sügisest ühendkooli õppekohaks). Tegusas kogukonnas toimetab hulk aktiivseid vabaühendusi, kes teevad omavahel tihedat koostööd. Lisaks omavalitsuse poolt pakutavatele teenustele (raamatukogu, rahvamaja, lasteaed, kool, noortekeskus, hooldekodu, erihoolekande teenused jne) on kohapeal riiklik päästekomando ja muuseum. Samuti panustavad piirkonna arengusse hulk tuntud ettevõtteid (nt Metsavenna Turismitalu, Metsavenna meierei, Saru Lauavabrik OÜ jt). Arutlema kutsub Mehkamaa kogukond ja arutelujuhid Katrin Roop ja Kristel Varusk! NURSIS: Kaasamine 2.0 – noored! Noorte kaasamine vabaühenduste (nt külaseltside) tegevusse on kahtlemata üks keeruline missioon, eriti pidevalt muutuvates oludes. Eestis on noorte osalus kogukondlikus elus Euroopa Liidu keskmisest väiksem (Vabatahtlikus elus osalemise uuring, 2018), aga just tänased noored on meie tulevikuperspektiivide eksperdid ning atraktiivset elu- ja toimekeskkonda tuleb tingimata luua just nendega koos. Üle Eesti on mitmed kogukonnad murelikud, et pealekasvav põlvkond ei tunneta enam tugevat sidet oma kodukohaga ega näi soovivat enam ise oma elukeskkonda panustama. Selleks, et inimene oleks valmis vabatahtlikult oma kogukonnas tegutsema ning looma sinna tulevikus kodusid, vabaühendusi ja ettevõtteid, peab ta aga kindlasti saama kogukonnas mõtestatult ja enda jaoks olulistel teemadel kaasa rääkida, ennast teostada ja otsuseid mõjutada. ARUTELUKÜSIMUS: Kuidas kasvatada noortes kogukonnatunnet ja panustamistahet? Kuidas tekitada ja kasvatada nooremas põlvkonnas kogukonnatunnet ja soovi ise oma kogukonda panustada? Kuidas jõuda päriselt noorteni ja mõista nende maailma? Millist keskkonda on vaja luua noorte osalemiseks ja nende ideede toetamiseks? Milline on lapsevanema roll noore kogukonnatunde ja panustamistahte kujunemisel? Milleks peavad täiskasvanud valmis olema noori kaasates? MTÜ Nursi Tegusad on tegutsenud alates 2021. aastast eesmärgiga hoida elu Nursi külas, arendada ja edendada külaelu ning kaasata arengusse küla nooremat põlvkonda. Nursi kogukond on viimased kaks aastat elanud väga pingelistes oludes, mis on kohalikes tekitanud hirmu selle ees, kas ja kuidas elu siin piirkonnas üldse püsima saab jääda. Kogukonnaliikmete aktiivsus on seetõttu pisut raugenud, kuid eriti paistab silma just noorema põlvkonna vähene tahe olla osa ja anda oma panus kohaliku elu arengusse. Arutlema kutsuvad MTÜ Nursi Tegusad ja arutelujuhid Katrin Tamberg ja Sirje Saarniit!vad OBINITSAS: Turismi mõju kohalikule kultuurile ja kogukonnale Eestit külastavad välisturistid jätavad suurema osa oma rahast peamiselt linnadesse, eeskätt Tallinna, kuigi meie erinevates maapiirkondades on palju kasutamata potentsiaali: kaunis loodus ning mitmekesine ajaloo- ja kultuuripärand. Kõige tuntum pärandipiirkond on pärandturismi uuringu järgi Setomaa, mis on seni suutnud alles hoidnud hulga kohaliku kogukonna jaoks traditsioonilisi, aga väliskülaliste jaoks eksootilisi ja erilisi kombeid. Kuigi turistid toovad vastuvõtvatele piirkondadele arenguks vajalikku raha ning pakuvad kohalikele teenimisvõimalusi, mõjutavad nad paratamatult ka kohaliku kogukonna eluviisi ningkiirendavad traditsioonide muutumist vastavalt nõudlusele. ARUTELUKÜSIMUS: Kuidas müüa kultuuri, aga kogukonda mitte maha müüa? Kuidas säilitada turistidele avatud kogukonnana oma identiteet ja hoida osad sündmused üksnes omadele? Kuidas hoida kohaliku inimese turvatunnet,
