Meie lugu

EESTI KÜLALIIKUMINE KODUKANT

MTÜ Eesti Külaliikumine Kodukant liidab külaelu väärtustavaid ühendusi. Kodukandi eesmärk on kogukondliku tegevuse edendamine maapiirkondades, väärtustades ja arendades külaelu,  pärimuskultuuri ja vabatahtlikku tegevust.

Külaliikumine sai hoo sisse praktiliselt kohe peale taasiseseisvumist.  Ühise katusühenduse  loomise otsuseni jõuti  aastal 1996 esimesel Eestimaa külade maapäeval ja ühendus asutati  1997.

Liikumine sai alguse külades elavatest inimestest ja nende vajadustest.  Selle  sünd jäi maaelu jaoks keerulisse perioodi – taasiseseisvumisega seotud põllumajandusreformi aega.  Ühel hetkel kadusid maalt töökohad ja inimesed olid hädas: kuidas edasi?  Nad olid valiku ees – kas põgeneda linna või ise midagi ette võtta.  Drastiliste muutuste tuules tuli pea tööle panna ja üheskoos tegutsema hakata, et küladel hinge sees hoida. Eestvedajateks said heas mõttes külahullud, täna kutsume neid sädeinimesteks – kes ärgitasid ühte hoidma, küla korda tegema, üritusi korraldama. Olukorras, kus vaat et leibagi polnud lauale panna, suutsid nad nad ometi inimesi veenda, et küla peab elama. Ja inimesed jäid.

Külaliikumise, algselt Eesti Külade ja Väikelinnade Liikumine Kodukant nime kandnud  ühingu vaimseks isaks oli Mikk Sarv. Tema oli see, kes hea idee, kuidas toetada külades omaalgatuslikku tegevust, Rootsist kaasa tõi  ja koos Rootsi külaliikumisega seemne Eestis viljakasse mulda külvas. Sellest ajast tänaseni  püsib ka külaliikumise juhtaluse: „ Kogu Eesti peab elama!“

Külaliikumise märksõnaks on alati olnud inimesed. Vahvad, lahked, positiivsed, toetavad ja ettevõtlikud inimesed, kes jäävad maale ka raskustele ja keerulistele olukordadele vaatamata. Müts maha nende ees – neid inimesi tuleks hoida! Kui mööda Eestit ringi rännata, hakkab silma palju korda tehtud külakeskusi ja kiigeplatse, lipuväljakuid, väljas on viidad ja kaardid. Tegutseb üle kolmesaja aktiivse külakeskuse. Ettevõtlikkuseta maal hakkama ei saa.

Kodukandi algusaegadel oli külaliikumine peaasjalikult meeste vedada. Külavanemad olid samuti vanemad mehed. Täna on kõik teisiti – külaseltside tekkimisega tulid külaliikumisse aktiivsed naised ning täna ongi külaelu eestvedajateks valdavalt naised.  Leidub ka hulk vahvaid noori peresid, kes looduslähedust ja laste head kasvukeskkonda hinnates maale kolinud ja külaelul sarvist haaranud.

Palju on külades tehtud ära Euroopa Liidu projektide ja struktuurifondide toetustega, kuid täna otsitakse agaralt juba võimalusi ka ise hakkama saada. Lisaks on külaseltsid ka agarad külaelu korraldamisel igas mõttes, mitte ainult jaanipäeva või jõulupeo korraldamisel. Aktiivselt lüüakse kaasa kõiksugu teenuste, olgu see siis prügivedu, koolitused vms korraldamisel. Otsitakse  võimalusi mikroettevõtluseks, ise endale töökohtade loomiseks.  Aktiivsus on kindlasti aga suurem oma kodukoha, küla ja valla, vähem maakonna tasandil. Tahetakse ajada oma Eesti asja, millel on sisu ja mis kodukohas midagi muudab.

Lähemalt loe Kodukandi tegemiste kohta: www.kodukant.ee